Drift

Drift on autospordis suhteliselt uus ala ning ainus autospordi distsipliin, kus tulemust ei määra aeg, vaid kohtunike määratud punktid. Spordina sai driftimine alguse Jaapanis 1970-aastail.

Driftivõistlusel viiakse auto meelega ülejuhitavaks nii, et see hakkab külg ees liikuma. Samal ajal peab juht säilitama auto üle kontrolli ja liikuma ühtlaselt. Auto driftib, kui auto tagumise telje pöörderaadius on suurem, kui esimesel teljel ning auto esirattad on suunatud pöördele vastassuunas.

Võistluse kohtunikud hindavad sõidujoont, kiirust, „kurvitamist“, suitsu hulka ja meelelahutuslikku külge. Sõitja peab püsima eelnevalt määratud sõidujoonel.

Driftingu põhiolemus

Peaaegu eranditult kõigi traditsiooniliste mootorispordialade puhul on võitja see, kes jõuab kõige kiiremini stardist finišisse. Driftingus erineb teistest selgelt – siin saavad otsustavaks sõidustiilstiil ja äärmuslikkuseni viidud auto käsitsemise oskus.

Driftingu põhiline mõte on läbida tagaveolise autoga eelnevalt määratletud asfalteeritud kurviline võistlusrada võimalikult suure libisemisnurgaga ilma, et libisemine kordagi soorituse ajal katkeks. Sooritust hindavad võistluse kohtunikud, kes hindavad libisemisnurka, kiirust ja ettemääratud trajektooril püsimist.

Drifti ajalugu

Drifting pärineb Jaapani mägiteedelt, kus hulljulged amatöörid sõitsid külg ees öistel touge-sõitudel, mida nad olid aastaid harjutanud. Järgmise etapine jõudis drifting maanteele ning alles hiljuti sai see ametlikuks spordialaks. Maailma kõige enam hinnatud driftingu professionaalide klassi D1GP võistlus peeti esimest korda 2001. aastal Jaapani maanteedel. Rahvusvahelisele tasandile hakkas ala jõudma 2003. aastal, kui esmakordselt peeti D1 võistlus USA-s. 2007. aasta alguseks peeti võistlusi juba lisaks Jaapanile ja USA-le ka Austraalias, Uus-Meremaal, Malaisias, Suur-Britannias ja Iirimaal. On loodud ka uus Euroopa Meistrivõistluste sari, kus hetkel on pearõhk võistlusradade poolest veel Briti saartel. Tõusvaid võistlussarju leidub juba väga paljudest riikidest, Skandinaaviamaade hulgas peetakse hetkel kõige olulisemaks driftingu-riigiks Norrat.

Võistluse läbiviimine

Olenemata maast ja võistlussarjast, on driftivõistluse kulg järgmine: kõigepealt sõidab iga juht mitu individuaalsooritust, mille parim tulemus määrab tema koha osavõtjate hulgas. Ideaalne sooritus annab 100 punkti. Üksiksõitudes vaadatakse enim libisemisnurka, kiirust ja trajektooril püsimise täpsust ning nagu kohtunike poolt hinnatud aladel ikka, mõjutab punktide määra mõnel määral ka soorituse üldine esinduslikkus/väljanägemine/stiil. Näiteks tossu suurt hulka peetakse positiivseks nähtuseks. Mõnedes sarjades võivad juhid oma osavust näidata näiteks sellega, et lehvitavad publikule avatud aknast soorituse ajal käega. Peaaegu kõigis profisarjades on sooritusevälised asjad jäetud punktiarvestusest välja kindlustamaks, et auto käsitlemise hindamine oleks õigustatult hindamisel määrav tegur.

Kõrgematasemelistes sarjades, kus kohti ei jagata üksiksõitudel saadud punktide põhjal, kasutatakse lõplike punktikohtade määramisel paarisdrifti. Sel puhul luuakse tavaliselt 16 võistleja väljalangemisel põhinev skeem, kus kaks sõitjat läbivad raja üheaegselt. Parim selgitatakse kahe sõidu tulemusena nii, et mõlemal juhil on võimalus sõita nii ees- kui järelsõitjana. Võistlejad püüavad saavutada parimat libisemisnurka ja kiirust, tagumine juht püüab alati sõita võimalikult lähedal eessõitjale või temast isegi mööduda, eessõitja omakorda püüab tagumisel eest ära sõita. Paarisdrift nõuab juhilt head pingetaluvust ja enamasti tehaksegi vigu rohkem paarissõitudes, kui üksiksõitudes. Pärast esimest sõitu määravad kohtunikud punktid paremale sõitjale. Kui paremust ei ole võimalik määrata, on seis 5-5 – kui üks teeb spinni või sõidab rajalt välja, saab punktiarvuks 10-0. Seejärel vahetavad juhid kohad ja sõidavad sama rajalõigu läbi veel ühe korra. Sõitja, kes kogus kahe sõiduga enam punkte, pääseb edasi võistlema, vähem punkte kogunud võistleja langeb võistlusest välja. Sellist „kiire surma“ meetodit rakendatakse seni, kuni paremusjärjerstus on selgunud. Võitja selgub finaalvooru paarisõidus, kus kohtuvad viimased kaks veel kaotamata juhti.

Autod

Kõige populaarsemad driftimise autod maailmas on Nissani S-seeria autod (200SX, Silvia) ja Toyota AE86-keremudelid eri nimedega. See tuleneb peamiselt sellest, et need autod olid ala loojate sünnikohas Jaapanis amatööride soosikuiks. Põhimõtteliselt saab igast tagaveolisest esimootoriga autost ehitada eduka driftinguauto. Eriti USA-s, kus autotehased on asunud toetama driftingus võistlejaid, leidub tippmargi driftinguautode hulgas näiteks palju Ford Mustangeid. Ka Mopar ja General Motors on tehases valmistanud driftingu võistlusautosid.

Muudatused autode juures on tehtud selleks, et saavutada maksimaalset kontrolli (reguleeritavad amortisaatorid, rataste kalded), suuremat libisemisnurka roolimuutuste kaudu ja laia väändeala mootori kohandamise osas. Kuigi suur võimsus iseenesest ei too küll õndsust ega ava uksi edule, on vabalthingavad 1600 cc 4A-GE mootoritega varustatud Toyota Corollad püsivarustuseks isegi D1 tippvõistlustel. Siiski on suuremas osas võistlusautod võimsamad kui 300 hobujõudu. Eriti kõrgematasemelistel võistlustel on väga oluliseks näitajaks ka rehvid. Halvasti pidavate rehvidega ei ole võimalik saavutada ideaalse soorituse jaoks vajalikku kiirust, seetõttu kasutatakse võistlustel turu kõrgeimasse klassi kuuluvaid tänavasõidu võistlusrehve. Slikid ja muud võistlusrehvid on pea kõikides sarjades keelatud. Alustajale amatöörile sobivad harjutamiseks tegelikult peaaegu ükskõik millised soodsad rehvid.

Sõidutehnikad

Auto külglibisemisse viimiseks, selle jätkamiseks ning järjestikuste libisemiste omavahel ühendamiseks on vaja piisavalt vastulööke, raskuskeskme muutmist, mootori inertsuse ärakasutamist käikude abil, käsipiduri kasutamist jne. Igas soorituses on ühendatud mitmed tehnikad ja igal võistlejal on välja kujunenud omad isiklikud eelistused. Lugemise või videode vaatamise kaudu seda ala siiski ära õppida pole võimalik, vaid see nõuab rohkelt harjutuskordi rajal, turvalises keskkonnas. Paljud ürituste korraldajad peavad ka vaid driftimise harjutamisele suunatud üritusi mikroautoradadel, kus kiirused püsivad väikestena. Parimal juhul võib õpetamas olla juba aastatepikkuse kogemusega amatööre, kellelt saab teada kulla hinnaga nippe.