Motoveeb

Mootorratta ja autospordi, uudised ja mõtted ja mõnd muud veel.

Karl Kivastik 100

21. mail möödus 100 aastat teenelise veemotosporditreeneri ja sporditegelase Karl Kivastiku sünnist.

Karl Kivastik oli vee-mootorispordis meistersportlane, aastatel 1947-1952 kuulus vabariigi koondvõistkonda mäesuusatamises, korvpallis on Tartu “Kalevi” koosseisus osa võtnud NSV Liidu meistrivõistlustest, kümmekond aastat järjest oli Tartu “Kalevi” meister lauatennises.  On vabariikliku kategooria kohtunik suusatamises, kergejõustikus ja jalgrattaspordis.

Autasustatud NSVL Ülemnõukogu poolt medaliga “Eeskujuliku töö eest Suure Isamaasõja perioodil 1941.-1945.a.”, kannab Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva medalit ja Lenini juubeli medalit, märki “NSVL kehakultuuri eesrindlane”.

Kõik algas sportlasest isa käe all, jätkus sõja ajal, kui Karl Kivastik oli pataljoni suusaspordiinstuktor, pärast sõda Tartumaa spordikomitee õppe-spordiosakonna juhataja ja esimees.  Siis veel VSÜ “Kalev” Tartumaa Nõukogu esimehe ja alates 1953. aastast Tartu Jahtklubi treeneri kohal.

Juurde tuleb märkida, et Karl Kivastik oli esimene, kes 1965. aastal organiseeris sportliku kaugsõidu sportpaatidel ja täitis meistrinormi.

Ameti poolest oli ta pikka aega vee-mootorispordi treener. Sellele lisaks NSV Liidu vee-mootorispordi presiidiumi revisionikomisjoni liige, üleliidulise vee-mootorispordi presiidiumi kohtunikekekogu liige, ENSV veemoto föderatsiooni kohtunikekolleegiumi esimees, VSÜ “Kalevi” Tartu Territoriaalnõukogu presiidiumi liige, lauatennises vabariikliku sektsiooni presiidiumi liige ja Tartu presiidiumi liige.

1970. aastal anti talle Eesti NSV teenelise treeneri aunimetus. Ta oli spordiühing ”Kalev” auliige.

Aga ega Karl Kivasti piirdunud vaid ”ringrajal” sõitvate paatidega. Tõsiselt propageeris ta mootorpaatide kaugsõitu ja pikematel sõitudel oli ise paadis. Ka veemoto võistluste kavva kuulunud veesuusatamisvõistlustel lõi ta kaasa.

Võistkondade autasustamine Rahvaste Spartakiaadil (1975). Paremalt esimene Karl Kivastik.

23.12.2000 istusime Karl Kivastiku kodus Tartus ja vestlesime veemotost:

”1950 tahtsime teha jahtklubi, kus on veemoto sektsioon. See ei õnnestunud. Klubi asustasime 1953. Veemoto allus Vabariiklikule Kehakultuuri Spordikomiteele. Valla oli instruktor ja esimees. 1950.a., kui esimest korda Tartus veemotosektsioon loodi, Vanamölder veel kaasa ei löönud. Hiljem olid aktiivsed Vanamölder ja Edur. Alguse sai kõik purjetamisega. Juba varemgi olid veemoto võistlused. Isegi tookord oli üks protest. Sõita võis ainult bensiiniga. Üks lisas aga midagi kütusele ja sellest tuli protest.

Mindki kiusati algul. Isa oli kaupmees ja vend Saksa sõjaväes. Andsin asja kohtusse ja võitsin. Siis Vanamölder tuli ja meelitas jahtklubi juurde.

Esialgu oli vabariiklik veemoto sektsioon. Hiljem tuli sellest föderatsioon. Sektsiooni asutamine toimus Tiigi tänavas Tervishoiutöötajate majas.

Esimeestena on olnud seal Vanamölder, mina oli aseesimees. Hiljem olid Georg Veermaa, Meijel oli pikka aega, siis oli Tallinna linna täitevkomitee aseesimees Oja Kõu, ALMAVÜ komitee spordiosakonna juhataja Kravtšenko, Lauri Scmidt ja nüüd on Tomm (Toomas Hage). Niikaua kui Meijel oli, olid ka föderatsiooni pleenumi materjalid.

Föderatsioonile järgnes Liit, mis jätkas föderatsiooni tööd. Liitu ei loodud.

Tiits tuli Liidu meistriks 1958. Ma ei vormistanud seda ära. Jõi ennast purju seal ja õiendas kogu öö seal. Ajasin teda magama, kuid tema jauras seal öö otsa.

Lill väitis spordi muuseumi, et Kavgolovos sai 2 kulda. Nii aga tegelikult polnud. Läks seal ise peakohtunik Manžosile rääkima oma puksidest. Kuram, et ma ei olnud juures. Ise kiitles, et pronkslaagri vahetasin ära. Hommikuni vaidlesime. Aga Manžosil võeti sellest üleliiduline kategooria maha. Tõstsin aasta hiljem selle föderatsioonis üles. Inetult tehtud.

Üleliidulisel tasemel oli Üleliiduline veemotorispordi sektsioon, mis loodi 1958. See ostis 200 mootorit välismaalt ja jagas välja. 1967. aastal läks ALMAVÜ alla. Olukord läks kehvemaks aga ALMAVÜ astus UIM-i liikmeks, mis oli ka ainuke hea asi. ALMAVÜ ajal loodi föderatsioon. Eestit esindas seal Kivastik. Muud ei ole Eestit esindanud. Lõpus oli kohtunike poolt ka Pihelgas Ants.

Põvvat alustas tegelikult 1956 ja ka Kaasik alustas varem kui võistles. Põks tuli suhteliselt hilja NSV Liidu meistriks, 1966 minu kirjade järgi. Põksi NSV Liidu meistrivõistluste kuldmedalitega on nii, et protokollidest leidub 12 aga tegelikult on 13. Korra Žirov ise tunnistas ise, et Põvvat oli ees kuigi protokollis oli teisiti. Kord KGB ei lasknud Põvvatit välja. KGB käskis Põvvatil naisest ära lahutada. Naine käis iga päev julgeolekus ja rääkis, et teda ei tohi välismaale lasta. Ta on võistelnud Lääne-Berliinis ja kõikjal, kus võimalik (17 korda). Kuidas Põks veemoto juurde tuli? Sõitis lihtsalt paadiga ja nii ta sinna sattus. Põvvati 500-mootoriga sõitis pärast Taniel, kuni see lagunes. Põvvat ise paate ei ehitanud. Ühe tegi ja andis selle nooremale Burenkovile. Üllar sai palju raha aga ei teinud nagu lubas. Sai uue mootori aga sõitnud pole. Art sai korraliku Königi.

Delphinid saime 1961. Königid ostsime 10 tükki (5+5). Vabariikliku sektsiooni esimees oli Meijel. Kust see raha tuli ei ole nii oluline, aga tuli. Kuidas see vormistati oli eri jutt. 175 oli vale ost. Väike König oli 17 hj, Delphin oli paberite järgi 24 hj aga realselt ta nii võimas polnud. Oli üles bluffitud.

Kes Tartus põhiliselt vinte tegid? Vissor, Aldur ja Lill tegid ise. Hage sõitis väga erinevate vintidega, näiteks venelaste omadega. Tomm oli ekstraklassi mees, töökas. Paat läks kord transportides katki ja vendade abiga tegid selle ruttu korda.

Rosenthal oli õnnelik leid. Tuli ja kohe sai Liidu meistriks. Tema sõitis Žiguli mootoriga ja tal oli pisut õnne kah, teistel ei. Pärast finišit sõitis võitja konkurent seestpoolt poid. Kiva hääletas, et mitte maha võtta aga kolleegium võttis ikkagi maha.

Kui oli klass, kus oli vaid üks või kaks võistlejat. Kas nendele anti välja Eesti meistritiitel? Vastavalt juhendile. Iga aasta võis olla erinev. Üldiselt oli nii, et anda Eesti meister välja, pidi olema kolm stardis olnut võistlejat.

NSV Liidu kuldmedalite arv oli loetud. Näiteks 1960.a. oli veemoto ALMAVÜ ala. Üleliidulise spordikomitee otsusega anti ALMAVÜ-le piiratud arv medaleid.

Miks Leningradlased käisid Eestis rekordkatseid tegemas? Neil polnud vastava kategooriaga kohtunikke. Mina ja Vanamölder olime üleliidulise kategooriaga kohtunikud. Kuuse Kaljola oli ka, Ants (Pihelgas) tuli pärast. Arhitetktuuri osakond pani distantsi maha. Vahest saadeti ka Venemaalt esindaja. Rekordeid tehti peamiselt Tartus ja Narvas.

Kui Volkov sai rekordi, ületas rekordi ka Ljahhovetski, kirja läks vaid Volkovi tulemus. Seal oli kolm meest Ljahhovetski, Bogdanov ja Volkov.

Eesti koondisel oli peatreener ja alati oli see Kivastik. Lambin käis küll kaasas aga Kiva oli peatreener. 1961 oli Karl Kivastik ja 1976 Madis Lambin NSV Liidu meistrivõistluste peakohtunik.”

Karl Kivastikuga seondub veel selline juhtum, et korra sai ta kõvasti kiita selle eest, et suutis veemoto võistlustel maha müüa 10000 piletit ja seda Tartus. Nimelt peeti Emajõel võistlusi ja laevade liiklus pandi kinni. Sadamaga aga jõuti kokkuleppele, et need müüvad pileteid ka veemoto võistlustele ning veavad rahvast võistlusi vaatama. Hiljem tuli aga pahandust rahva tagasi vedamisega, sest laevnikud võtsid ninad täis. Tagatipuks viskasid nördinud pealtvaatajad sadama vastutava töötaja Emajõkke.

KIVASTIK, Karl (21. V 1921 Tartu – 8. I 2012 Tartu), veemotosporditreener ja sporditegelane, Julius K-u poeg. Lõpetas 1941 Tartu kaubanduskooli ja 1944 Moskvas KKKI kursused. Hakkas sportima isa ja õpetaja Artur Kingu suunamisel. Harrastas Robert Kerese, Herbert Niileri, Aleksander Illi ja Edgar Naaritsa juhendamisel korv- ja võrkpalli. Oli medalivõitjaid Spartaki ülel mv-tel korvpallis, Eesti mv-tel korv- (1944 pronks, 1946 ja 1947 hõbe) ja võrkpallis (1946 pronks, 1948 hõbe) ning mäesuusatamises (1947 slaalomis pronks), Kalevi mv-tel ka lauatennises. Veemotosporti harrastas 1955–66. Püstitas 2 Eesti rekordit. Msp (1966). Töötas 1944–48 Tartumaa spordikomitee õppespordiosakonna juhatajana ja esimehena ning 1949–54 Tartu Kalevi nõukogu esimehena. 1953–98 oli Kalevi Tartu Jahtklubi treener. Tema õpilased Aldur Raudva, Nikolai Põvvat, Toomas Hage, Hans Vissor, Jüri Lill, Mart Taniel ja Jaan Seiler püstitasid 1954–91 7 maailma- ja 32 NL-i rekordit ning võitsid 123 NL-i mv-te medalit (sh 52 kulda). Tegutses veemotospordi- (1961 ülel kat), kergejõustiku- ja suusatamiskohtunikuna. Tartu Jahtklubi veemotosektsiooni asutaja ja juht (1950–98). Oli NL-i Veemotospordiföd-i presiidiumi revisjonikomisjoni ja kohtunikekogu liige. 1950–74 kuulus Kalevi lauatennisesektsiooni presiidiumi. ENSV tnl treener (1970). Kalevi auliige (1963).